Ma käisin Tescos meie söögivarusid täitmas. Jõudsin koju ja hakkasin rõõmsalt asju külmkappi ja kappidesse ära panema. Ja mida ma siis näen... mu süda jättis vähemalt viis lööki vahele! See oli rohkem kui üks tund tagasi ja ma siiani värisen. Lae all on SUUUUUUR ämblik! Tõesti, see on sama suur kui minu käelaba.
Jah, ma olin Austraalias ja ma peaks sellega harjunud olema. Kui aus olla, siis ma seal ei kartnud ühtegi ämblikku, me isegi söötsime ühele suuri rohutirtse sisse, sest nii põnev oli jälgida. Ma arvan, et see on karma.. nüüd see suur ämblik tuli mind ka ära sööma!
Helistasin mina siis kohe Joshile, et mis on kõige ohutum viis seda ära tappa. Ma palun vabandust, kui keegi teist on tapmise vastu, aga mina kardan ja ei suuda siin rahulikuks jääda, kui mingi koletis minu kööki tahab üle võtta. No igaljuhul, Josh lihtsalt naeris ja ütles, et ma tema kinga võtaks ja selle maha lööks. Mulle tundub, et king jääb liiga väikeseks ja raamatu jaoks on see liiga paha nurga all. Ma ei saa sellega riskida, et ämblik maha kukub ja siis kuskile ära jookseb.
Nüüd ma olengi siin üle tunni aja mõelnud, kas ma peaks kodust ära jooksma või siin hirmus olema ning Joshi koju ootama? Kaldun selle poole, et jälgin mis see elukas teeb ning ootan meest koju.
Vahepeal, et end natukene rõõmustada, teen netišhopingut. Tellisin just ülinunnud roosad varbavahekad ja lillelised retuusid suveks. Aga noh.. ega see eriti ei aidanud!
No comments:
Post a Comment