Kuutõbine peiks

Täna on jälle üks nendest õhtutest, kui ma Joshi ei näe. Tema läks hommikul kuuest juba kodust ära ja jõuab tagasi õhtul kell kuus. Ehk siis täpselt siis, kui minu vahetus algab. Ma olen nii harjunud igal õhtul temaga koos olema, nii et need seitse tundi tööl on mul lausa piin. Ma loen minuteid, et juba koju saaks. Õnneks mul on homme jälle vaba ja siis peale seda on päevased vahetused.
Josh tegi öösel mulle veits nalja ka. Tõusis järsku istuli, läks pani elutoas tule põlema, siis kööginurgas kõik tuled põlema ning siis läks wc-sse. Et wc-sse minna, ei pea ta elutoast ega köögist läbi minema. Kui ta voodisse tagasi tuli, siis küsisin, et miks tuled põlema panid. Tema vastas: ''Sest ma arvasin, et on aeg.'' Küsisin, et aeg milleks? Tema: ''Mis kell on siis?'', vastasin talle, et alles pool üks öösel. Heitis siis pikali tagasi, küsisin uuesti, et miks Sa need tuled siis põlema jätsid? Tema: ''Sest ma pean kohe üles ärkama.'' Itsitasin natukene ja läksin panin ise tuled kustu. Vaeseke on nii harjunud vara ärkama ja enamus ajast tööl olema, et need viis-kuus tundi, mis ta magada saab, on ta ka valmis kohe-kohe minema.
Mina aga hakkan nüüd tööks korda tegema end ning hoian pöidlaid, et tööl äge seltskond oleks täna. Siis läheb aeg kiiremini.