Elasin Austraalias tööhostelis nimega Walkabout, enamus meist käis erinevates banaanifarmides tööl. Mingi hetk hakkasin ma Eesti poistelt, kes töötasid koos Joshiga, kuulma jutte, et Josh räägib minust. Mina alguses ei teinud sellest välja, aga ikka iga päev oli mingi teema. Näiteks on mul eredalt meeles, et üks päev peale tööd kandsin ma roosat lehvivat kleiti ja siis järgmine päev oli ta öelnud, et Triin oli nii ilus nagu väike printsess. Josh aina rääkis ja rääkis ning mina hakkasin lõpuks juba huvi tundma, et ''Noooh mis ta täna ütles!??''. Ise me silmast-silma ei rääkinud, ma vist natukene häbenesin ka. Lõpuks sai Joshi minu numbri ja siis hakkasime messima. Varsti olin juba nii julge, et käisin tema toas filme vaatamas. Loomulikult pidi ennem õues pimedaks minema ja alles siis hiilisin nende tuppa. Ei tahtnud, et mingid jutud tekiks meie kohta.
Mina jõudsin enda farmist iga päev umbes 20 minutit varem koju, kui Josh enda omast. Siis mul oli alati aega ruttu pesemas käia ja end korda teha, sest absoluutselt iga päev tuli J peale tööd meie tuppa, et minuga mõned sõnad juttu rääkida ja mind kallistada.. Nii ka aasta tagasi, 7. märts. Ta tuli meie tuppa, rääkis juttu ja siis läks ära. Enne kui ma midagi tegema hakata jõudsin, hüüdis Josh minu nime ja tuli tagasi. Ma ei jõudnud mitte midagi öelda, ta võttis mind sülle, lükkas vastu seina ja suudles! Maaaaaaaaaailma kõige ilusam esimene suudlus, ausõna no! Täpselt nagu filmis, mul tulevad praegugi külmavärinad peale ja liblikad kõhtu :) Sealt saigi meie suhe alguse.
Umbes kolm nädalat hiljem otsustasin mina, et aitab Innisfailist ja sellest farmist, kus ma töötasin. Mõtlesin, et saab, mis saab, aga ma tulin Austraaliasse, et reisida, mitte terve see aeg ühes kohas passida. Sealt lahkumine oli lihtsalt nii kurb. Ma kartsin, et nüüd ongi kõik, üldse ei tahtnud temast lahti lasta, et autosse istuda. Lihtsamaks tegi asja see, et ma teadsin, et Josh ka sealt maikuus ära, seega oli meil umbes kaks kuud vaja vastu pidada.
Absoluutselt igal hommikul ärkasin ma üles selle peale, et ta saatis mulle sõnumi. Iga päev oli see esimene asi, mis ta ärgates tegi. Kaks kuud venis ja venis, aga me saime hakkama! Lõpuks saime Melbournes kokku, ta pidi mulle rongijaama vastu tulema. Astusin rongilt maha, aga Joshi polnud mitte kuskil.. Liikusin siis oma raske kotiga edasi ja järsku keegi haaras mind selja tagant sülle ning keerutas mind keset rongijaama. Siis ma mõtlesin küll, et mitte kunagi enam ei taha ma temast eraldi olla. Aga noh, Melbournes oli meil ainult 5 päeva koos ja siis ta läks kahe sõbraga Taisse. Mina pidin kolme nädala pärast järgi minema. Veel enne kui ma sinna läksin, sain Joshilt sõnumi, et ta peab koju tagasi minema. Ma nutsin ja nutsin, ei suutnud hingata jne. Siis ta saatis mulle ''Ma arvan, et Sa peaksid minuga tulema''. Ja edasist te juba teate...
Ühe aasta jooksul oleme koos olnud Austraalias, Tais, Eestis ja Inglismaal! Me saime oma kodu ja loodetavasti varsti ka pisikese kutsika. Plaane on veel ja veel ning ma olen väga põnevil, mis elu meile toob. Ma poleks iial uskunud, et nii võib minna, aga läks ja ma olen tohutult õnnelik. :)
See on vist esimene pilt meist koos, ta on nii armas seal :)
No comments:
Post a Comment