Friends..

15. november aastal 2012 läksin Austraaliasse, seega kohe-kohe on kaks aastat täis. Kui ma esimese aasta jooksul ei märganud, et midagi väga muutunud oleks, siis nüüd saan aru küll. Mul on selline tunne, et paljud sõbrad/sõbrannad on nii kaugeks jäänud. Mõnikord tahaks lihtsalt "tsau" kirjutada, aga siis hakkan kartma!? Oma sõpru? Selline tunne on, et ei oska millestki rääkida ja nagu poleks midagi ühist enam. Ilmselt on see lihtsalt selle pärast, et pole kaua suhelnud ja võib-olla nemad mõtlevad samamoodi. Kui lihtsalt üks osapooltest kirjutaks, siis küll saaks jälle jutumulli lahti ja kõik tunduks endine. Aga...mulle tundub, et vaid mina püüan, sest mina ju olen see, kes ära läks ja kõigist ilma jäi. Teistel on ju ikka nende sõbrad/sõbrannad olemas.

Inglismaal on mul mõned tüdrukud kellega nüüd aina lähedasemaks saan. Alguses ma muudkui kordasin Joshile, et milleks mulle uued sõbrannad, kui mul on vanad olemas. Nüüd saan aru, et kui ma tahan ennast õnnelikuna tunda, siis mul lihtsalt on enda ümber uusi inimesi vaja. Pean õppima neid usaldama nii nagu usaldan enda kauaaegseid sõbrannasid, eks see võtab aega, aga küll see tuleb :).

Üks asi on veel see, et tundub, et mõni "sõbranna" on nüüd pigem nagu...vaenlane!? Keegi kes soovib mulle pigem halba, kui head. Ega ei saagi ju oodata, et kahe aasta jooksul kõik suureks kasvavad. Enamus siiski on täiskasvanuks saanud, thank god.

No igaljuhul...tahtsin lihtsalt öelda, et isegi kui ma teiega väga kaua rääkinud ei ole, ma mõtlen teie peale absoluutselt iga päev.

C, S, M! Teie olete 101% igapäevaselt minu mõtetes ja igatsen teid väga-väga. Heh, tundub, et kõik siiski ei ole nii must-valge :)