Inglismaal?

Kuigi minu jaoks elan ma täiesti tavalist elu, siis tundub, et oma sõprade ning tuttavate jaoks mitte. Kui mõned kaugeks jäänud inimesed on minuga facebooki kaudu suhtlema hakanud ning uurinud kuidas mul läheb ja millega tegelen, siis nii mõnedki korrad on see tulnud üllatusena, et ma elan nüüdseks juba kaheksa kuud Inglismaal. Selle peale imestatakse, et mis asja, alles Sa olid ju Austraalias!? Jah, olin, aga Austraalias kohtasin ma maailma kõige imelisemat meest ning paraku pidi tema oma kodumaale tagasi tulema, Inglismaale. Veel enne kui see juhtus, puhkasime me Tais. Seal saime ilmselt aru, et kõik mis meie vahel on, on suurepärane ning see lihtsalt lõpetada oleks vale. Lõppude lõpuks ju vahet ei ole, kus riigis me elame?? Peaasi, et koos. Tema lendas Inglismaale ning mina veel üheks kuuks Austraaliasse tagasi, sest enamus minu asjadest olid veel seal. Nii raske oli eemal olla, aga hakkama saime.
27 juuli 2013 maandusin kell 7 hommikul Londonis. Josh tuli mulle oma vennaga vastu. Nii hea oli teda seal hüppamas ja lehvitamas näha. Algas sõit tema vanemate juurde, teil pole aimugi kui väga ma kartsin. Polnud ma ju neid kordagi näinud ning siis pidin järsku nendega koos elama hakkama? Ma vist terve tee mõtlesin mida ma teen, kas ma olen hulluks läinud, miks ma siin olen? Jõudsime sinna ning kõik läks vist hästi.. vähemalt tundus nii. Algse plaani järgi pidime sinna jääma kuueks kuni kaheksaks nädalaks, kokku elasime seal hoopis viis kuud. Ütleme nii, et ega see minu jaoks lihtne ei olnud, sest polnud ma ju põhimõtteliselt oma vanemategagi kolm aastat koos elanud. Miks mulle peaks siis sobima elamine kellegi teise omadega? Ärge saage valesti aru, ma armastan oma vanemaid maaaaaaaailma palju, aga lihtsalt ei olnud harjunud sellega enam. Jaanuari alguses kolisime välja ning nüüd ma külastan oma elukaaslase vanemaid meeleldi. Mina olengi vist see, kes alati ütleb, et okei võiks nüüd Su vanemaid vaatama minna.
Septembris, kui meil Joshiga kuus kuud täis sai, tegi ta mulle üllatuse ning ostis meile piletid Eestisse. Et mina saaksin koju ja tema tutvuks minu vanematega. Olime Eestis küll ainult ühe nädala, aga see oli lihtsalt niiii ii iii hea! Tundus nagu polekski ära olnud, aga samas oma sel hetkel 2a vennat vaadates tundus, et olin ära olnud terve igaviku. Joshile seal meeldis, aga samas elada ta Eestis ei tahaks, sest liiga külm oli tema jaoks. Inglismaale tagasi tulla oli raske, sest ei teadnud millal uuesti koju saan. Nüüd oli mul põhimõtteliselt valida, kas tulen kevadel või suvel kaheks nädalaks!? Valisin suve, sest siis saan Joshile näidata, et Eestis võib mõnus soe ka olla ning teine põhjus on jahimeeste kokkutulek. Olen seal 14 korda käinud ning eelmine aasta jäi vahele, seekord ma nii ei taha. Kadeduseuss on ju suur, kui kõik teised pakivad ja mina võin sellest vaid unistada! Ja pealegi tahan, et Josh ka näeks mis üritus see selline on. Igaljuhul, juulis on meid siis kaheks nädalaks Eestisse oodata.

Nagu ma juba ütlesin, siis nüüdseks olen siin olnud juba kaheksa kuud. Elame täitsa all mere ääres ning linnas nimega Bognor Regis. Käin tööl ühes baaris ja samal ajal üritan olla super perenaine.. siiani läheb vist hästi! ;)