Welcome to the Mad House

Olen viimasel ajal eemal olnud, sest koguaeg on sada häda. Algas see kõik sellega, et eelmine nädal olin haige. No täiesti laip ikka.. hingata ei saanud, peavalu ajas hauda. Kõht oli tühi, aga süüa ei suutnud. Iga kord, kui oli vaja püsti tõusta, siis oli tunne, et kukun kokku. Õnneks oli mul samal ajal kaks vaba päeva ning töölt ei pidanud puuduma.
Teisel päeval ärkasin kõrvavaluga. Nutsin voodis ja nii ootasin, et Josh koju tuleks ja midagi paremaks teeks. Ma totu muidugi surkisin kõrvas ka, et äkki aitab. Hiljem emmelt kuulsin, et kohe kindlasti ei tohi seda teha. Mis lõpuks aitas, olid valuvaigistid. Elasingi siis nende peal.. mingi hetk oli vaja poodi minna, sest mees ju tahab toitmist. Uskumatu, mida armastuse nimel ära teeks! Loivasin poodi ja tegin isegi süüa meile. Endal küll isu polnud, aga Josh sundis sööma mind, sest noh kahe päeva jooksul ilma toiduta olla, ega see ju aidata ei saa.
No igaljuhul mina sain terveks ja siis tulid tööpäevad. Ootasin jälle blogimisega, sest mul pidi ju terve nädalavahetus vaba olema ning pidime Joshiga midagi ette võtma. Nagu ikka, plaane pole mõtet teha, miski ei lähe nii!
Paar päeva tagasi saime teada, et Joshi isa on nüüd haiglas ning asjaga kiita ei ole. Ütlen vaid nii palju, et tema oligi põhjus, miks me Austraaliast ära pidime tulema.
Eile oli siis mu sünnipäev ja algas see siiski üsna paljulubavalt. Helena helistas öösel, soovis õnne ning tema Brasiilia sõbrad laulsid portugali keeles mulle sünnipäevalaulu. Peale seda jutustasime niisama ning see tegi tuju super heaks, sest ma igatsen oma Hel'i nii väga. Siis hommikul Josh äratas mind maailma kõige armsama pisikese koogiga üles ja soovis õnne. Kuna ma arvasin, et teda selle päeva jooksul enam ei näe (Ma pidin õhtul tööle minema), siis lõikasin kohe koogi pooleks, et seda koos süüa. See oli nii hea! Juba koogi pärast arvasin, et tuleb super kena päev ning hea nädalavahetus.

Josh läks tööle, mina jutustasin paari sõbraga ning siis läksin magama tagasi. Kell oli siiski alles seitse hommikul. Lõplikult ärkasin üles umbes 10-11 ajal ning siis helistas Josh ja ütles, et sõidab kodupoole. Käib ruttu pesemas ära ning siis venna ja emaga haiglasse isa juurde. Peale seda skypesin enda perega. Emps ütles ka midagi, mis mind endast välja ajas ja siis oli kindel, mina õhtul tööle ei lähe. Enamus oma sünnast veetsin kodus üksi kurb olles. No korra olin rõõmus, siis kui kingid lahti tegin. Nii roosa eks. Õhtul lisandus veel roosasid asju ja emme saatis ka mulle veel roosat, aga kõik pole maailmale vaatamiseks :)

Vahepeal läksin poodi, ostsin kaks ülihead pitsat ja veini. Alustasin veiniga üksi ja siis umbes pool seitse jõudis Josh koju. Tuli oma täditütre ja tema peikaga. Nad istusid meil veits ja siis läksid ära. Meie Joshiga panime pitsad ahju ja jõime veits veini. Ma ei osanud mitte kuidagi talle toeks olla. Ta tahtis, et ma meile filmi valiks. Isegi see oli raske, sest igas filmis keegi on õnnetu või sureb või mida iganes.. aga just sellised naistekad mulle ju meeldivad ja kuna see oli ikkagi minu päev, siis ma tahtsin vaadata midagi, mida ta minuga iga päev ei vaataks. Ta ei jõudnudki filmi lõpuni vaadata, jäi ennem magama ja ta oli nii rahutu. Mega kahju hakkas temast. Kallistasin teda koguaeg. Minu kurvake! :(

Nii möödus siis minu sünnipäev ja täna olen samamoodi üksi kodus. Nemad on haiglas. Ma mõtlen mida teha selle nädalavahetusega, sest päris raisku ei tahaks ka lasta, aga samas ma tean, et Josh välja ei taha minna. Aga no ma ju ta tuju tahan ikka tõsta! Pean midagi erilist välja mõtlema..

Mõtlesin, et näitan teile meie ägedat uksematti ka. Josh on juba paar kuud vingunud, et tahab uksematti ja ilma selleta pole ikka hea. Naabritel ju on, miks meil siis pole. Mina aga midagi igavat ei tahtnud.. noh, et lihtsalt 'Tere tulemast!' või 'Head aega!'. Võtsin siis aga jälle Ebay lahti ja otsisin midagi paremat. Seal oli igasuguseid ägedaid, näiteks et ''Sõbrad on teretulnud, sugulased vaid kutsega'', ''Vabandage see segadus, me tahtsime, et end koduselt tunneksid''. Aga neid ei võtnud, sest esiteks sugulased käivad üliharva ja minu kodus ei ole segadust. Ma ei taha, et naabrid arvaksid, et siin mingi laisk naine elab :D no siis võtsime hoopis sellise.. see on natukene nagu tõsi ka tegelikult! Ja nüüd oleme mõlemad rahul. Mina kirjaga ja üleüldiselt rahul, et uksematt lõpuks olemas on. Ma tõesti ei tea, miks see nii tähtis oli tema jaoks!? Hehh.