She flies with her own wings...: Minu Meelike ♥

Kell on 23.45 ja on minu esimene öö üksi Inglismaal. Iga hetk on kurvad uudised tulemas.. Kuigi ma olen üksi, on mul Skype'i kaudu seltsiks Meelike, mis siis et tema jaoks hakkab kell kohe kaks saama. Maailma parim sõbranna, keda üks neiu tahta võiks. Meist said sõbrannad 17 aastat tagasi, vahepeal oli väike paus, aga see polnud meie teha. Me olime ju nii väikesed. Ja alates sellest ajast, kui mina nii umbes 10 olin, on Meelike mul ALATI olemas olnud. Isegi kui me üksteist kaua ei näe, ma tean, et Meelike oli, on ja jääb.
Pole mitte ühtegi asja, mida ta minust ei teaks. Mõnikord ju ikka on saladusi, mida lähedastele sõpradele rääkida ei taha. Eip, mitte Melliga. Isegi kõige lollimad mõtted ja kõige ajuvabamad teod, ma saan kõigest rääkida ja ma ei pea kartma, et tema mind hukka mõistaks.
Ma tunnen kõikidest oma sõbrannadest puudust, aga kõige rohkem igatsen ikkagi oma Meelikest. Kui kellegil teisel aega polnud, et minuga jalutada, filmi vaadata või veini juua, siis Meelike leidis selle aja.

Meelike, mäletad kui me Sinu vanaema juures suvel töötasime ning siis seda väga imelikku tantsu tegime!? Oh issand.. need näod. Kuigi see oli vähemalt kuus aastat tagasi, mäletan ma ikka iga liigutust ning näoilmet. Või näiteks, mäletad kui me Padisele läksime? Oli see alles üks huvitav õhtu. Ah ja loomulikult too õhtu, kui me Virtsust peolt tulime. Ma pidin Sind koguaeg tee peale tagasi tirima, sest mõni meist ei olnud nii kaval, et õhtu lõpus vee peale üle läks. Haha, anna andeks kallis, see oli lihtsalt niii naljakas!

17 aasta jooksul (ma olen 21 muide) on meil vaid üks tüli olnud ja see oli ka vaid selle pärast, et kõik olid närvis niikuinii. Poisid kaklesid, meie olime purjus ja emotsionaalsed. Meelike tahtis mind vaid maha rahustada ning haaras mul käest kinni. Mul oli mingi hullult suur sõrmus sõrmes ja siis kui Mell minust kinni haaras, siis see sõrmus tegi haiget. Otseloomulikult oli vaja mul kraaksuma hakata selle pärast! Meelike sai kurjaks mu peale, et mis mõttes ma nüüd selle pärast probleemi teen. Mäletan nii hästi, kui ma sain aru, et appi kui tobe minust ja kui ma siis üritasin kohe vabandada jne, aga Meelike oli juba närvis. Ma kartsin, et saan vastu nägu! :D Aga ei.. leppisime samal õhtul ära ja see ongi meie üks ja ainus tüli. Pole isegi mitte mingisuguseid solvumisi olnud, mis on lihtsalt vauu.

Meelike läks magama ja just nüüd sain mina need kurvad uudised Joshilt. Nüüd oleks mul Meelikest siia enda kõrvale vaja. Vaataks koos Pearl Harborit ja valaks pisaraid...

Meil olid koguaeg filmiõhtud. Meelikese vanaemal oli vaba korter, kus me siis koos elasime, kui Meelike maal oli. Meil olid välja kujunenud oma enda padjad ning voodi pooled. See ei tulnud kõne allagi, et pooli vahetaks. APPI kuidas ma igatsen neid õhtuid Meelike!!
Kas Sa mäletad seda õhtut, kui me vaatasime night chati vms ja siis see Edgar reklaamis, et ilus kutt ootab kõnesid neidudelt ja kui ta siis meile oma pildi saatis.. Meil oli nalja oi kui palju!

Ma võikski meenutama jääda.. Selle asemel, et seda teha, tahan ma lihtsalt öelda, et Meelike, ma olen Sulle nii tänulik, et Sa oled just see, kes Sa oled. Et Sa oled minu parimaks sõbrannaks jäänud vaatamata kõigele. Mis siis, et ma nüüd Inglismaal elan või et ma vahepeal Austraalias olin. See ei loe. Sa pole läinud ja otsinud endale seda uut parimat sõbrannat. Ma tean, et isegi kui elu mind Alaskale elama viib, Meelike jääb ikka minu üheks ja ainsaks. Kõige parem on see, et kui mõne teise sõbrannaga ei oska enam rääkida, siis meil jutt otsa ei saa. Vahemaa ei ole meie vahele tulnud ja ma olen nii tohutult õnnelik selle üle! Meelike, ma armastan Sind ja ma tahaks Sind nüüd niiiiiii-niii väga kallistada! Mmmuuuuuuuahhh ja kalli-kalli. Ma tean, et kuigi ma Sind reaalselt ei puuduta, siis Sa siiski tunned kui soe see kallistus oli. :)